Just umbes tunni aja eest sain teada, et ma sain selle väikese tööotsa, mille intervjuul ma laupäeva hommikul käisin. Jah, ma hüppasin natukene toas ringi ja käisin ka Vellole asjast rääkimas:D
Täna lähen kella neljaks neile külla, et näha kus lasteaiad ja koolid on ning et teada saada, mida ma siis täpsemalt tegema pean ja nii.
Pere ise tundus hästi tore. Laupäeval ma loomulikult jutustasin neile terve oma eluloo alates gümnaasiumi astumisest ära, aga ma olen juba harjunud sellega, et ma kõigile seletan oma rootsi keele õpingute ja siia tulemise kohta. Olen juba vilunud ning tean, mida tasub rääkida (nagu näiteks see, et me isegi Luciapäeva tähistame) ja mis ei ole eriti huvitav. Haha.
Igatahes. Ma sõidan täna sinna ja siis me paneme vist paika mõned nädalad, et millal neil abi vaja on ja siis kui kõik klapib, siis ma hakkan umbes kaks korda nädalas nende kolme last (1, 5 ja 7) koju tooma ja neile süüa andma. Korraga umbes kolm tundi ning saan tunnipalka. Hehe, nii põnev! Ma juba ootasin meeletult, et saaks natuke tegevust ka.

Aga ma esimese korraga ei suutnud kõigi nimesid meelde jätta ning pean täna kuidagi diskreetselt need teada saama. Või siis otse küsima.

Aga eile ma käisin muidu linnas ja ostsin endale rootsi keele õpikuid Akademibokhandeln’st. Tore oli raamatupoes käia, kuigi valik oli meeletult suur, kuna ma käisin vist umbes et kõige suuremas Akademibokhandelnis, mis kesklinnas üldse on. Jõudsin eile juba paar ülesannet ära ka lahendada, aga muidu ma mõtlesin, et peaks raamatukogu raamatu enne suuremat õpingut läbi lugema, kuna mul varsti tähtaeg ja ma ei taha seda poolikuna tagasi viia ning mul umbes 400 lk veel ees.

Hmm…Ma ei ole vist väga ammu kirjutanud, nii et ma võin siis juba reede ja laupäeva kohta ka kirjutada, muidu need kaovadki niimoodi märkamatult ära. Reedel käisime Mari, Helise ja kahe soome tüdrukuga väljas. Plaan oli minna ühte kohta, kus oli 20 vanusepiirang ning meie Helisega olime kaks põnni, kes lootsid sellele, et saavad ka äkki sisse. Haha, õnneks vedas. Turvamees vaatas meie ID-kaarte ja ütles, et “Hmm…Meil on 20 vanusepiirang.” Ja siis küsis, et kas me oleme Tlnst ning siis ütles, et teeb erandi ja lasi meid ka sisse.
Aga me seal ei olnud eriti kaua ning läksime hoopis mujale tantsima. Lõpuks olime ainult mina ja Mari alles ning enne koju minekut käisime mäkis ja sõime ning jälgisime läbi akna, kuidas õues takso juures mingi reedeõhtune kähmlus käis (mingi naine lilledega ja umbes 4 ülikonnas meest. Huvitav, mis toimus?). Haha, oli tore. Pole igal juhul ammu nii palju naernud, kui ööbussiga koju sõites.

Ja laupäeval ma siis käisin hommikupoole Saltsjöbadenis tööintervjuul ning päeval sain Kallega kokku. Kuna vihma sadas ja meil mingeid muud plaane ei olnud, siis mõtlesime, et lähme kinno. Kinokavad olid kuidagi tühjad ja imelikud, kuigi oli laupäev, nii et me lõpuks ostsime piletid The American’le ja jõudsime enne filmi veel söömas ka käia.
Ma pean tõsise Eesti filmiguruna (okej, filmifännina ja seda ka ainult Kaia kasutaja kaudu) ütlema, et Eestis on palju toredam kinos käia. Siin pidi alguses mingis imelikus järjekorras seisma ning toolid olid madalad, nii et ei saanud mõnusalt lösutada.
Tallinnas on ikka nii, et kui lähed kinno, siis on kaks tundi mõnusat kinoelamust garanteeritud. Aga noh, vähemalt ma nägin nüüd Stckholmi kino ära ja võin öelda, et see ei ole midagi erilist. Nüüd tahaks hoopis teatrisse minna, kuna see on sama kallis või isegi odavam kui kino ning Mari juba rääkis siin mingist uskumatult lahedast etendusest, mida ma nüüd ka näha tahaks.

Eks näeb…Nädala pärast saab kindlamalt öelda, kas see väike tööotsake sobib. Ma nüüd ju natuke kahtlev igas lastega seotud töös, haha.

Ma nüüd üritan otsustada, kas ma lähen sinna jälle bussi ja rongiga või siis riskin ja kõnnin läbi tänavarägastiku kohe rongipeatusesse….