elu

Elsa sünnilugu

Juhhei, Elsa on lõpuks kohal! Ta sündis 16 juunil kell 11.31, oli 49cm pikk ja kaalus täpselt 3700g. Ta sünnilugu oli tegelikult päris dramaatiline, nii et üritan selle kirja panna, enne kui meelest ära läheb. Ta tähtaeg oli ju laupäev 12.juuni. Ma pikalt lootsin, et ta tuleb varem nagu Rasmus (Rasmus tuli ju 2 nädalat enne tähtaega). Aga Elsaga ma läksin hoopis paar päeva üle. Lõpus olin ma juba päris tüdinud rase olemisest, et magamine nii raske oli ja et ma suure kõhuga Rasmusega enam eriti mängida ei jaksanud. Mul oli reedeks bookitud ämmaemanda juurde minek (nädal pärast tähtaega), aga juba teisipäeval ma mõtlesin, et helistan ja küsin, et kas saaksin juba varem sinna minna, et hinnsvepning teha (membrane sweep vist inglise keeles). Hinnsvepninguga võib sünnitus hoo sisse saada, aga see ei ole kindel. See on nagu mingi värk, et keha ise sünnitustegevusega alustaks, ilma et peaks esilekutsumist tegema. Igatahes. Sain endale aja kohe järgmiseks päevaks kella 10ks. Teisipäeval oli Rasmus veel päeval lasteaias ja ma suht terve päeva vaatasin kodus Australian masterchefi. Õhtul diivanil lebades tundsin tegelikult päris palju sammandragninguid (emaka kokkutõmbeid), aga need ei teinud haiget ega midagi ja ma olen neid suht terve raseduse tundnud, nii et ega ma midagi eriti ei lootnud tegelikult.

Kolmapäevaks olime me spontaanselt planeerinud, et vanaema tuleb Rasmust hoidma ja et me lähme Mickega õhtul hotelli ööbima, et veel üks viimane kord enne beebi tulekut kasutada võimalust ja kahekesi olla. Kolmapäeva hommikul tuli meile koristaja ka koju, nii et me viisime Mickega hommikul Rasmuse lasteaeda ja läksime siin Sicklas ühte äsjaavatud hotelli hommikust sööma ja samas bookisime endale kohe siis ühe öö seal hotellis ka, kuna meil oli ju vanaema lapsehoidjaks. Hommikul ma tundsin nagu natuke päevade laadset kõhuvalu ja mõtlesin, et uhuhuuu, ehk vaarsti (noh et homme vms) hakkab midagi toimuma. Pärast hommikusööki sõitsime Micke vanemate juurde koju, kuna meil oli ikka veel koristaja kodus ja me ei viitsinud niisama poodides mitu tundi ringi tsillida. Kella 10ks sõitsin mina ämmaemanda juurde Nacka forumisse kuna mul oli ju hinnsvepning aeg bookitud. Küll aga ütles ämmaemand mulle, et ma olen juba ca 5-6 cm avatud ja helt utplanad (ma ei tea mis see eesti keeles on) nii et ta ei julge mulle seda membrane sweepi teha. Soovitas mul hoopis helistada sünnitusmajja ja sealt nõu küsida, et kas minna sinna ka kontrolli vms.

Autos helistasingi sünnitusmajja siis ja küsisin, et mis ma tegema peaks. Noh et natuke nagu on valusid, aga et need ei ole veel sugugi mingid sünnitusvalud, samas olen juba 5-6 cm avatud. Et kas peaksin kontrolli tulema vms. Arst kellega ma rääkisin ütles, et kuna mul teine laps ja kuna esimene sünnitus läks suht kiiresti, et ma siis võin juba tulla haiglasse kontrolli, aga et võin ka koju sõita ja uuesti helistada kui on tunne, et sünnitus rohkem lähenema hakkab. Ma mõtlesin siis, et kas lähen koju haiglakohvrit lõpuni pakkima ja palun Mickel ka koju tulla või siis kas lähen toon ta autoga ta ema juurest enne ära ja siis lähme koos koju ootama. Kuna oli veel suht ok olla, siis mõtlesin, et lähen toon ta ära autoga. Et siis ta ei pea takso peale raha kulutama.

Sõitsin siis Hökarängenisse kus ta ema elab, liiklus oli hea. Küll aga tundsin ma teel sinna, et valud teevad juba natuke rohkem haiget, et natuke juba krimpsutasin nägu valude ajal. Mõtlesin siis, et võtan Micke peale ja helistan tagasi sünnitusmajja ja ütlen neile, et tahan ikkagi kontrolli tulla. Samal ajal kui Micke autosse kõmpis, ma helistasingi haiglasse. Hökarängenist Södersjukhusi on umbes 15 minutit autoga, tõesti mitte rohkem. Sõidu alguses ma mõtlesin, et lasen Mickel end haiglasse viia ja et juhul kui nad soovitavad mul sinna jääda, et siis võib ju Micke kähku kodus ära käia ja asjad tuua. Aga teel haiglasse läksid valud muudkui tugevamaks ja tugevamaks ja olid lõpuks juba päris sünnitusvalud, nii et ma ütlesin Mickele, et ta peab ka ikkagi kohe sisse tulema haiglasse, muidu ta jääb sünnitusest ilma haha.

Micke sõitis haigla ette, et mind autost välja lasta ja noh kuna mul olid juba sünnitusvalud (ja need käivad niimoodi lainetena), siis ma mõtlesin, et võtan veel ühe valu enne autost väljumist vastu, kuna ma tundsin, et see on teel. Aga väga dramaatilisel moel JUST SIIS koos selle valuga tulid ka veed ära. Siis ma komberdasin oma märja kleidiga haigla uksest sisse, samal ajal kui Micke autot parkima läks, kuna seda ei saanud ju päris sinna ukse ette ka jätta. Ma veel korraks olin segaduses, et kas peaks järjekorranumbri võtma (kuna seal on tegelt järjekorranumbri süsteem rasedatele, kes ala ultrahelis käivad ja nii), aga mõtlesin siis ikkagi, et ma ehk ei pea, kuna ma noh actually sünnitama kohe kohe hakkan. Läksin siis sisse ja vaatasin segaduses näoga ringi ja ala vehkisin kellegi poole käega ala, et näidata, et “hello i need help”. Nad said kohe aru ja kohe toodi mulle ratastool, et mind teisele korrusele sünnitusosakonda viia. Sealt edasi läks juba kõik suht kiiresti. Jõudsin ju haiglasse kell 11 (ehk siis tund aega pärast seda kui ma oma ämmaka juures käinud olin), siis kohe oligi aeg sünnitama hakata, Micke jõudis ka sinna. Epiduraaliks ei olnud enam aega, küll aga sain ma lustgasi (naerugaas? valu vastu igatahes). Lõppude lõpuks pushisin ma 15 minutit ja siis oligi Elsa väljas! Juhhei!

Ala kõik seal sünnitusruumis, mina ja Micke kaasa arvatud olime suht hämmingus, et sünnitus ja kõik nii kiiresti olid läinud. Ja kuna see nii kiiresti oli läinud, siis ma tundsin ise end palju paremini kui pärast Rasmuse sünnitust. Võib olla ka sellepärast, et mul epiduraali ei olnud. Aga ma olin nagu palju rohkem ärkvel ja üldse mitte sama väsinud. Mis oli ju tore! Mõned tunnid olime veel seal sünnitusruumis, kuna ma käisin veel pesemas ja nad tegid mulle selle covidi kiirtesti (mis tegelikult tehakse enne sünnitust, aga me enne ei jõudnud haha). Ja siis viidi meid bb hotelli (ala perepalat). Me oleksime tegelikult arvatavasti kohe samal õhtul ka juba võinud koju minna, aga meil oli eniveis lapsehoidja juba olemas ja ma hea meelega tsillisin ühe öö seal. Ahjaa, vahepeal tõi Micke ema meile kodust meie haiglakohvri ka. Või noh jättis selle infoletti kuna on ju covid reeglid ikkagi ja igaühte sisse ei lasta.

Aga jah, ülejäänud õhtu ja öö veetsime Elsat imetledes (ja imetades) ja kaasavõetud küpsiseid ja snäkke süües. Järgmisel hommikul oli rutiinne arstikontroll, kus kontrollitakse kõiki põhilisi asju. Arst tundis midagi Elsa puusi chekkides ja andis meile saatekirja ortopeedi juurde. Ja siis läksimegi koju 🙂

✦✦✦✦✦✦✦✦

Ok, kuna mul ei ole eriti aega blogida kahe lapse kõrvalt ja ega ma isegi nüüd, Elsaga päevasel ajal kahekesi kodus olles, ei viitsi arvuti taga istuda, siis ma kirjutan natuke sellest ka mis edasi sai ja kuidas suvi möödus ja nii.

Igatahes. Saime arstiaja röntgenisse ja ortopeedi juurde järgmiseks päevaks, reedeks. Ehk siis Elsa oli tol hetkel 2 päeva vanune.

Tal vaadati ultraheliga puusi ja avastati, et tal on puusaliigese ebaküpsus ehk düsplaasia. Ega see mulle tol hetkel eriti midagi ei öelnud, aga ortopeedi külastades sain ma teada, et seda ravitakse 12 nädalase programmiga. Esimesed 6 nädalat pidi Elsa kandma von Rosenskenat (kollane värgendus, mis ta puusi konna asendis hoidis) ja siis veel 6 nädalat Frejka pükse (mis teevad sama asja, aga on natuke kergemad). Ma ei viitsi päris kõike selle kohta siia kirja panna, kes tahab võib seda puusa düsplaasiat guugeldada. See mis ma mäletan on igatahes see, et ma sõitsin hommikul rõõmsalt ja halba aimamata ortopeedi juurde kontrolli ja sõitsin pärast koju beebiga, kes oli 6 nädalaks lukku pandud sellesse puusavärgendusse, mida ei tohtinud kodus ära võtta ja mis tegi beebi süleshoidmise peaaegu võimatuks ja tänu millele ta peaaegu isegi et autotooli enam ära ei mahtunud. Läksin koju ja nutsin terve päeva. Või siis paar päeva, täpselt enam ei mäleta. Vähemalt nädal aega võttis olukorraga leppimine aega igatahes. Ma sain ju muidugi loogiliselt mõeldes aru, et see kõik on Elsa heaolu tarbeks ja et see on hea, et see nii vara avastati ja vara ravima hakati. Ja et see kõik on ju selle nimel, et tal hilisemas elus puusaprobleeme ei oleks.

Aga just tol hetkel tundus kõik suht kehvik olevat ja ilus ja mõnus beebiaeg rikutud.

Päris nii see nüüd loomulikult ei olnud. Aga need erinevad ravipüksid on tahes tahtmata mõjutanud beebielu ja raskendanud Elsa süleshoidmist ja igapäevaseid asju jne.
Hetkel on tal loodetavasti AINULT 2 nädalat veel Frejka pükstega olla vaja (mis on hea, kuna nüüd ta tõesti enam ei mahu autotooli ära ja me nüüd need viimased 2 nädalat lihtsalt siis ei sõida autoga). Järgmisel nädalal on meil jälle röntgenisse minek, et näha kas terve suvi ravipükste kandmist on oma töö ära teinud. Ja loodetavasti on Elsa puusad siis ilusad ja me saame lõpuks niisama, ilma häirivate ravipüksteta kallistada. Ma juba nii ootan!

Ok nüüd ma olen väsinud ja ei jaksa suvest midagi kirjutada. Lisan paar pilti lihtsalt, et näeksite neid Elsa erinevaid ravipükse ja seda kui armsaid beebisid me Mickega teha oskame.