Tere Rasmus!
* Sünnitus-story*
Juba kolmapäeva pärastlõunal/õhtul hakkasin tundma kuidas kõhus oleks nagu päevade taoline valu, mis natuke tuli ja läks. Öö jooksul kadus see ära ja öö vastu neljapäeva oli nagu tavaline 9kuud raseda öö (ehk siis käisin pissil iga kord kui voodis külge keerata tahtsin haha). Neljapäeva hommikul läks Micke tööle ning pärast varajast hommikusööki tundsin ma, et valud on tagasi tulnud ja seekord lausa nii tugevalt, et enam ei saanud rahulikult diivanil istuda kui valu tuli, vaid pidin nagu ringi kõndima. Ma märkasin, et valud tulevad nagu lainetena, nii et läksin vanni tsillima. Kella 10.30 paiku helistasin SÖSi (Södersjukhuset, see haigla kus ma olin plaaninud sünnitada), et nõu küsida. Nad ütlesid, et on täitsa võimalik, et midagi on toimumas ja et ma võtaks valuvaigistit ja helistaks uuesti siis kui valud on regulaarsemad ja tihedamad. Umbes sellel kellaajal kirjutasin ka Mickele ja ütlesin, et ta varem koju tuleks. Et juhul kui tõesti midagi toimumas on, oleks hea kui ta ka kodus oleks. Nii et umbes kella 14-15 paiku jõudis Micke ka koju, puhkas natuke ja töötas siis natuke kodus samal ajal kui ma veel kaks korda vannis käisin ja korteris ringi tuiasin.
Nelja paiku läks Micke ka vanni ja me hakkasme arutama, mida õhtusöögiks süüa. Juhul kui tõesti sünnitus ukse ees on, siis ei taha ju tühja kõhuga sinna minna (öeldakse ju, et sünnitus on nagu maratoni jooksmine). Meil ei olnud midagi head kodus, nii et mõtlesime, et Micke läheb ühte lähedalasuvasse tai kioskisse süüa ostma. Enne kui ta süüa ostma läks helistasin ma veel uuesti SÖSi ja ütlesin, et valud tulevad nüüd tihedamalt, ala 2 tükki 10 minuti jooksul. Arst kellega ma telefonis rääkisin arvas aga et ma võin veel koju jääda, kuna ma telefoni otsas kõlasin suht okeilt, mitte ei piinelnud 😃 Küll aga ütles arst, et ma kell pool üheksa ikkagi korraks kontrolli tuleks, et näha mis toimub. Siis kui ma helistasin oli kell umbes viis.
Aga jah, Micke läks süüa ostma ja ma jäin koju teda ootama. Selle aja jooksul mil ta ära oli läksid mu valud aga pärrris tugevaks, nii et niisama ringi tuiamisest enam ei piisanud, vaid ma valjuhäälselt ägisesin. Helistasin Mickele, et ta kiiremini koju tuleks, aga ta ootas alles sööki. Lõpuks oli mul juba natuke paanika kuna Micke ikka veel sõidus oli, nii et ma muudkui helistasin talle ja kutsusin kiiremini koju. Kui ta lõpuks söögiga koju jõudis olid mu valud juba nii tugevad, et ma vaevu suutsin olla ja ma tundsin, et ma kohe kindlasti ei jaksa poole 9ni oodata, et kontrolli minna. Nii et Micke viskas paar ampsu süüa endale sisse, aitas mul riided selga ja sõitsime haiglasse.
15-20 minutiline autosõit oli suht piin kuna pidin ühe koha peal istuma. Haiglasse jõudsime umbes kella 19 paiku ja kohale jõudes panid nad mulle vidinad külge et beebi südamelööke ja minu valusid mõõta.
Lõpuks tuli ämaemand ka ja kontrollis mu avatust mis oli 8cm nii et haiglasse jäämine oli kindel värk ja ei olnud hirmu, et peame tagasi koju minema (hea, et me haiglakohvri ka kohe kaasa võtsime) 😀
Mingil hetkel otsustasin naerugaasi ka proovida. See oli päris mõnus kuna andis valude ajal võimaluse millestki kinni hoida ja hingamisele keskenduda.
Umbes kella 21-22 paiku otsustasin ka epiduraali kasuks. Ma arvasin alati et epiduraal on natuke hirmus, aga ma vaevu panin selle saamist tähele. Olin juba nii valudes siis, et ma vaevu märkasin narkoosiarsti või seda kui ta mulle nõela selga torkas. Sain sellise epiduraali, mis toruga mu küljes oli ja mida sain ise juurde lisada kui tundsin et oli vaja. Epiduraali saamine oli hea mõte kuna siis sain jälle normaalselt olla mõnda aega. Tänu epiduraalile ei tundnud ma valude ajal kui haiget nad teevad, kuigi valud olid alles loomulikult.
Mingil hetkel hakkasin ma üha rohkem ja rohkem pressimisvalusid tundma (neid epiduraal ära ei võta kuna noh ma pean ju teadma millal on aeg beebi välja pressida). Kella 23.10 paiku on ämmakas kirja pannud, et mul hakkas sünnituse viimane, nö aktiivne, faas (beebi välja pressimine). See oli ka sünnituse kõige raskem osa haha 😅 Alguses lebasin külje peal, siis ajas ämmakas mu teise külje peale ja siis selili ja siis käpukile ja siis jälle külje peale. See oli ka väga häiriv kuna megaraske oli end liigutada kui tunned et miski kohe kohe välja tulemas on. Üldsegi oli pressimisvalu väga imelik. Oli selline tunne nagu äkitselt tahaks keha kogu mu sisikonda välja pressida haha. Igatahes. Pressisin ja pressisin ja kell 23.51 saingi beebi välja! Milline kergendustunne see oli! 😄 ja väga weird oli ka allapoole vaadata ja seda sinist/lillat beebiklumpi näha haha. Beebi hakkas nutma kohe kui ta välja tuli ja ma sain ta endale rinna peale. Ämmakas vajutas kõhtu, et platsenta välja tuleks ja lõikas siis nabanööri läbi. Sellele kõigele järgnes siis mingi tunnine või pikemgi aeg mil ämmakas ja arstid mu rebendeid ja asju üle vaatasid ja õmblesid. Mingeid suuri rebendeid ma ei saanud. Kahest kohast õmmeldi.
Siis toodi meile kandikuke võikside, sooja kakao ja alkoholivaba õunasiidriga 😊
Kui oli söödud, käisin ma dushi all ja Micke sai esimest korda Rasmust süles hoida.
Siis tuli ämmakas tagasi, Rasmust mõõdeti ja kaaluti. Mõõdeti ka Rasmuse ja minu temperatuuri ja ämmakas uuris kas ma ikka pissil olen käinud (olin küll kuigi apparently pärast sünnitust ei ole enam mingeid muskleid alles või tunda igatahes haha). Ja siis saadetigi meid bb hotelli (hotell äsjasünnitanud peredele kus on ööpäevaringne ämmaemanda valve). Saime bb hotelli mingi kella 5 paiku ja siis pärast seda kui olime mõnda aega Rasmust imetlenud jäime kõik magama.
Esimene päev bb hotellis möödus magades, imetades ja lihtsalt voodis lebades. Rasmus magas enamuse päevast ja see pidi tavaline olema. Nii et ämmakas ütles meile, et me kasutaks võimalust ja ka magaks kuna õhtuks läheb beebil arvatavasti kõht tühjaks ja siis me tuleval ööl nii palju magada ei saa. Vahepeal käis ämmaemand meid kontrollimas ka, ntks mõõtis Rasmuse kollasust.
Laupäeva hommikul oli meil arstiaeg ja siis arst kontrollis Rasmusel igast asju. Me olime rõõmsalt mõelnud, et lähme koju laupäeval aga siis sain ma paanika imetamise pärast. Ämmaks oli öelnud et pärast Rasmuse 1 ööpäevaseks saamist üritada umbes iga 3 h tagant imetada, aga meil ei õnnestunud Rasmust nii tihti äratada ja isegi kui ta ärkas siis ta lihtsalt uinus kohe rinnale jõudes. Ehk siis ma sain paanika, et Rasmus ei saa piisavalt süüa ja üldsegi hakkas imetamine juba päris haiget tegema. Nii et otsustasime veel üheks ööks bb hotelli jääda, et vajadusel abi saada.
Laupäeva öösel käisime Rasmusegs PKU proovi andmas (rutiinne vereproov millega vaadatakse, et beebil mingeid kindlaid haigusi ei oleks).
Pühapäeva hommikul tsillisime akna all päikse käes, et Rasmus natuke päikest saaks (see pidi ka kollasust vähendama).
Aevastus 😄
Ja siis kui ämmakas meid veel ühe korra vaatamas käinud oli ja mina ka olin käinud oma õmblusi ette näitamas, oligi aeg koju sõita! Rasmus on liiga väike autotooli jaoks!?
Juba ma ei tea, kuhu see nunnu müts kadunud on…
Igatahes. Sõitsime koju pühapäeval ja nüüd ongi Rasmus juba 1 nädala vanune!
