Beebistuff aka me saame sügisel lapse!
Kes mu Instagrammi jälgib või noh niisama minuga sõber on, teab arvatavasti, et me saame Mickega sügisel lapse, juhhei! Juba vist märtsist alates oleme seda teadnud ja väikse saladusega ringi käinud. Esimesed 12 nädalat on ju sellised, et tavaliselt enne nende möödumist eriti valjult lapseootust ei kuulutata. Samamoodi ka meie. Ootasime kuni meil oli kuklavoldi uuring ära olnud ja siis hakkasime pere ja lähedaste sõpradega uudiseid jagama. See pilt ongi esimesest ultrahelist ↓ Pean mainima, et päris imelik oli see esimene ultraheli ikka, kuna noh kuigi rasedustest oli tehtud ja natuke muid tunnuseid ka nagu tunda oli, siis tundus ikkagi päris uskumatu, et keegi mu kõhus tsillib. Nii et oli päris wow tunne, kui ämmaemand ultraheli masina kõhu peale pani ja me nägime, et seal oligi keegi!
Esimesd kõhupildid mai keskpaigast oli vist see aeg, kui ma ise tundsin, et oleks nagu väike kõht ees (kuigi see oleks võinud samahästi burksi kõht olla…):
Ja siis julgesime esimesed riideasjad ka osta. Kuna beebi tuleb novembrikuus, siis oleme üritanud mõelda ikka sellele, et on sügis ja külm.
Need esimesed kaks asja ostsime ühest kallist lasteriiete poest ja need olid tegelikult liiga kallid hehe. Nii et järgmised asjad ostsime Lindexist. Nagu näiteks need maailma nunnumad beebisokid!
Ja kõrvakestega mõnus kampsik:
Küll aga käisime ükskord Mari-Liisiga loppisel ka (loppis on siis nagu second hand, aga et inimesed on ise väiksed müügilauakesed püsti pannud ja müüvad staffi). Sealt sai odavamat kraami:
Hetkel oleme ainult riideid ostnud. Suuremate asjade ostud mõtlesime jätta augustisse, pärast puhkust.
Praegu on mu kõht ala selline. Hetkel olen poole peal rasedusega (JUBA!).
Ok, paar pilti jaanipäeva tähistamisest ka:
Ja jaanipäevale järgnes kohe esmaspäeva hommikul teine, rutiinne, ultraheli, kus siis ämmaemand põhiliselt vaatas beebi organeid ja et kas kõik nägi ok välja. Me tahtsime sugu ka teada ja selleks on…. trummipõrin…. poiss! Ja see on päris lustakas, kuna me oleme teda kogu aeg Rasmuseks kutsunud, ilma et me tegelikult teaks kas ta on poiss või tüdruk. Aga noh, nüüd ei pea nime muutma siis. Hetkel on 95% tõenäosus, et nimeks saabki Rasmus. Aga eks näis, selle paari allesjäänud kuu jooksul võib ju veel asju muutuda 🙂 Lustakas oli ka see, et saime ämmaemanda käest ju natuke varasema arvatava sünnikuupäeva, ehk siis ma hopsti hüppasin oma rasedusäpis järgmisse nädalasse. Aga jah. Siin me oleme omadega siis. Ma ootan juba, et tunneks kõhus mingeid põksimisi ja nädala aja pärast lähme me mõlemad Mickega kuuajalisele puhkusele, ei suuda ära oodata!
