Alustuseks siis Kristelile: 1o, 8 ja 3.

Igatahes. Täna nägin ma hommikul väikese lasteaiatee ja -maja ära, nii et homme hommikuks on selline plaan, et ma viin ta üksinda sinna.
Täna olin ma põhimõtteliselt kahe vanema lapsega kodus. Aga neil oli kaks sõpra külas, nii et nad mängisid kõik selle aja isekeskis ja ma neid eriti palju sellel ajal ei näinudki. Vahepeal tegin neile süüa ja siis mäng jätkus.

Kui ema koju tuli, läksid kõik kolm last juuksurisse ning pärast seda läksin ma väikese ja keskmisega mänguplatsile. Seal oli kõik väga tore, kui välja arvata üks väike arusaamatus kiigu ja mänguautoga, kuid tagasi koju minnes hakkas väike enne kodu jonnima, et “jag vill vara ute” (ma tahan õues olla). Aga me olime juba põhimõtteliselt kodus. Ja siis kui ema meid tervitama tuli, siis ta juba põhimõtteliselt nuttis.
Ja sellele järgnes üks suurimaid hüsteerilisi nutu/jonnihooge, mida ma kunagi näinud olen. See oli selline päris “väänleme põrandal, peksame põrandat, näost punane nutt/jonn”, mis kestis terve selle aja, kui me õhtust sõime.
Mingil hetkel jäi ta ema süles magama, nii et ta läks siis täna juba kell kuus tuttu. Problemo on selles, et ta sellest aastast alates ei maga lasteaias enam lõunaund, nii et tulevikus jäävad meil arvatavasti sellised pärast lasteaeda parki minemised ära ning on hoopis tar det lungt (võtame rahulikult).

Ma ootan juba, et suurtel kool hakkaks. Siis mul oleks päeval ju vaba ning nüüd, mil ma olen päev otsa nagu valves kogu aeg olnud, tunnen ma, et ma hakkan seda päevast vaba aega arvatavasti väga nautima. Eriti, kuna ma ei ole veel linna üldse saanudki ( ja mu T-bana kaart kehtib juba alates 8. aug) ning enne neljapäeva arvatavasti ei saa ka…

Aga homme on siis siin vist väga crowded, kui ema õde oma nelja lapsega tuleb külla. Oioi.

Ahjaa, ning ma sain teada, et lapsed lähevad kooli ajal kell KAHEKSA magama! Kui imelik, et nii vara! Aga eks me näeme, kas see tegelikult ka nii on või on see ainult selline soovitud ideaal.