Nagu näha jõudsin ma kohale ning olen jälle maailmaga toredalt ühenduses. Laevalt maha astudes ei olnud mingit probleemi õigete inimeste leidmisega ning sõitsime kohe otse koju. Kaks vanemat poissi olid kodunt parasjagu ära, nii et neid nägin alles nüüd, õhtul, esimest korda.

Igatahes, me tulime koju ning kohe algatuseks kohvetasime natuke ja ma andsin oma kingid üle. Tundub, et vähemalt pisikesele läks tass väga peale ning vanematele meeldis raamat ka.
Siis ma pakkisin kohvri lahti ja “seadsin end sisse” (jutumärkides sellepärast, et see võttis aega umbes max 10 minutit). Siis sõitsime emaga ühte poepiirkonda ning ostsime mulle T-bana kaardi, mis kestab aasta lõpuni. Läksime ka telefonipoodi, et mulle kõnekaart osta, aga seal oli meeletult rahvast, ainult üks teenindaja ning iga inimese peale kulus tal umbes 15 minutit, nii et me käisime vahepeal söömas ning läksime pärast tagasi ning ma sain endale selle kaardi ja 100 SEKi sinna peale kah.

Kodus kulutasin ma veel päris palju aega väikesega legodega mängides. Tal oli seal päris palju huvitavaid asju, mida ma ei olnud varem eales näinudki. Autokesed ja rajad, mille peal neid sõidutada ning sillad ja tunnelid, mida sinna vahepeale toppida. Esialgu oli küll tore!

Pärast õhtusööki tulid kaks vanemat koju ning nüüd ma just lõpetasin ühe filmi vaatamise kõigi kolmega. Vanemate lastega ei ole veel olnud juhust eriti suhelda, aga eks homme saab, kuna viime hommikul väikese lasteaeda ning suurematel veel kooli ei ole.

Aga vanemad (ema ja isa seega, mitte vanemad lapsed) on väga toredad. Nad ütlesid, et eks lapsed püüavad mind alguses proovile panna, kuid et ma midagi isiklikult ei võtaks. Ning et kui on mingeidki probleeme, et ma siis ütleks, kuna ma ei pea tundma nagu ma peaks üksi kõigi kolme poisiga mässama.

Kuni kolmapäevani ma arvatavasti linna ei saa minna, kuna suuremad poisid on kodus, aga ma ei suuda seda juba ära oodata! Mul on ju ikkagi lõpmatute võimalustega T-bana kaart ning terve Stockholm, mida avastada. Ma rääkisin juba vanematele oma plaanist 21. aug Eesti majja minna, et seal taasiseseisvumispäeva tähistada ning neil õnneks ei ole mind sellel päeval vaja ka.
Küll aga on köögis seina peal suur kalender, kuhu on märgitud kõigi liikumised ning reisid ning minu puhul see, millal mind väljaspool tavaaega vaja läheb.

Aga varsti läheb siin vist küll väga meeletuks, kui ema õde oma nelja lapsega külla tuleb ja lapsed oma sõpse külla kutsuma hakkavad.

Aga eks homme näeb. Kell on pool 10, või noh pool 11 eesti aja järgi, aga mul on juba meeletult uni. Ei ole kindel, kas ma pidin veel üles minema (vanemad panevad lapsi magama). Ema rääkis midagi, aga ma ei saanud enam hästi aru. Eks nad mõistavad mu reisiväsimust ning näevad, et tuli on kustus.

Kuigi ma ei tea, kuhu ma oma voodi pealt selle suure padjahunniku peaksin panema. Nad ei oota ju ometi, et ma mingi 6 padjaga magaks. Välismaalased oma ilupatjadega:D

Aa, ja õhtusöök oli ka tore. Kaks taldrikut ja topelt kahvlid ja noad, nagu filmis. Naljakas oli siis, kui ema otsustas, et tegelt ta ei viitsi salatit eraldi eelroana süüa ning otsustas teise taldriku ära panna. Mina olin loomulikult selle juba salatit täis kuhjanud. Aga kõik on okej, kuna ma sõin siis kogu asja selle tsipake väiksema taldriku pealt. Kuigi kõht ei olnud isegi tühi mitte.

Homme sõidan vist rattaga lähiümbruses ringi. Hommikusöögiaeg: 7.30