Eile sain lõpuks Kristeli ja Kauriga ka kokku. Pärast tundus tulevik jälle toredam ning oli väga tore jälle näha ja rääkida ja talvist Rootsi-reisi meenutada.
Täna oli imelik päev. Hommikul oli mul vahepeal üks väga kahtlane unenägu, kus oli suvi ning ma läksin läbi veranda köögi poole. Kui ma kööki jõudsin, sain ma aru, et midagi imelikku on teoksil ja et ma ei ole ju tegelikult siin. Ja siis ma tegin silmad lahti ja olin hoopis oma Rootsi-voodis/madratsil.
Hommikul rääkisin Velloga ning ta ütles, et põhimõtteliselt on küll võimalik see, et ma siia natuke kauemaks jään. Ta ütles, et ta peab oma tütrega rääkima, et äkki ma saan tema toas elada ning hiljem üüri ka maksma hakata.
Siis sõitsin linna, et endale võtit teha. Ning bussis oli mul kahtlaselt hea tuju ning ma hakkasin mõtlema siin, Rootsis olekule, ja üldse kõigile neile võimalustele, mis mul üldse on.
Ma ei tea, kas asi on selles, et mul on siin praegu raske aeg või on mul koduigatsus või ma sain lihtsalt pooleteise nädalaga aru, mida ma tegelikult tahan. Igatahes ma hakkasin mõtlema, et pärast seda Rootsi-aastat ei ole ma üldse kindel, kas ma tahan siia ülikooli jääda. Ma mõtlen juhul, kui kõik läheb nii nagu peab ning ma leian siin töö ja saan siin nii kaua olla.
Ma hakkasin mõtlema sellele, kui tore oleks hoopis näiteks Tartus ajalugu õppida või teha mõni lisaeksam ning mingit loodusasja õppida.

Nüüd ma olen muidugi väga segaduses tegelikult. Ega ma nüüd niikuinii ülikooli ei saaks kohe minna ja hea ongi, kuna ma veel täpselt ei tea ju midagi.
Või siis ma olen hullumas ja ajan mingit vägaväga imelikku juttu.
Põhiidee selles jutus on see, et ma ei tea mida ma tahan ja kus ma seda tahan.

Mitumitu tundi hiljem, enne magama minekut:

Wow, ma lugesin just selle eelneva teksti üle ning ma ei saa sellest isegi aru. Edu teile, kes te seda lugema peate!
Tulin just Djurö’lt tagasi, käisin sõpsidel õhtusöögil. Päeval helistasin Kennethile, et teada saada, kas ta saab mu peale võtta ning ta ütles, et kõik on okej, saab küll. Läksin siis õigel ajal bussipeatusesse teda ootama ning eeldasin, et ta tuleb autoga. Siis sõitis aga üks suur buss ette. Ma veel liikusin natuke mujale, et näeks bussi taha ka, et ma autot maha ei magaks, kui ma äkki märkasin, et Kenneth mind bussi kutsus! (Need, kes ei tea: K on bussijuht) Haha, ma olin vägaväga segaduses alguses.
Umbes sama segaduses nagu teised, bussi ootavad inimesed, kui ma üksinda bussi peale läksin ja nende nina ees uks kinni löödi:D Haha, oli tore sõit.
Siis käisime poes ning ostsime head ja paremat ning läksime korterisse Kr ja Kauri ootama.
Lõpuks oli meil üks tore õhtuöök, jälle sai meeletult nalja ning süüajuua.
Homme helistab mulle üks eestlane seoses ühe väikese õhtuse lapsehoidmise tööga ning siis vaatame, kuidas asjad edasi lähevad.
Nagu alati, ma annan teile teada, kuidas asjad sujuvad.
Aga see on küll vägaväga imelik, et mu telefon rahast kogu aeg tühjaks saab. Eestis ei juhtunud seda kunagi. Nii see on siin, heaolumaal. Hea on olla küll, aga maksma pead ka selle eest…