Praegu mööduvad minu päevad nii: hommikul voodis olen rõõmus (magada on ju alati tore), siis vaatan meili ja näen, et ei ole mingeid muutusi (muutun kurvaks ja masetsen). Siis põgenen kodust, kuna ei suuda seal enam olla ning lähen linna (jälle parem olla, kuna Stock on ilus ning mulle meeldib siin), vahel (nagu ntks täna) saan sõpradega kokku ning on ülihea olla (meeleolu tipus), rõõmsalt lähen koju, söön ning olen rõõmsapoolne, kuna mõtlen mõtteid, kus mõte on sees (haha).Võib-olla läheb täna veel toredamaks, kui ma õhtul veel Kristeli ja Kauriga ka kokku saan (reede ju! palunpalunpalun)
Varsti peaks mulle helistama eestlane, kelle lapsi ma võib-olla paar korda nädalas hoida saan.
Aga muidu, kordame veel kord tänase päeva üle:

Ja nüüd ma olen kodus, söön oma poolkõvasid praekartuleid (ei suuda kunagi oodata, et need valmis saaksid, piin missugune) ja ootan telefonikõnet.

Ahjaa, täna ma aitasin raamatukogu ees ühte kutti tema ülikooli uurimustööga ja vastasin mingitele küsimustele. Pidin meenutama oma kooliaega ja seda, kas mind on kunagi narritud, pekstud või taga aetud ning kas ma olen selle narrimise tagajärjel hakanud narkootikume tarvitama või kas mul oli probleeme unetusega ja nii edasi.
Õnneks oli mul tore kooliaeg, nii et mul oli päris suuri raskusi kõige traumeerivama kogemuse meenutamisega.
Aga see kutt oli hästi tore ning me rääkisime koos minu töötusest ja sellest, mida ma saaksin teha, et seda muuta.
Tal ei olnud kahjuks ühtegi eriti uudset ideed, aga tore oli ikkagi.