Rasmuse uued oskused
Oioi, tõesti ongi nii nagu öeldakse, et lapse beebiiga möödub megakiiresti. Nüüd on Rasmus kohe varsti 4 kuune ja iga nädala ja päevaga on näha kui palju rohkem asju ta teha oskab ja kui kiiresti ta areneb! Sellest on juba päris kaua aega möödas, mil me Rasmusest ta esimese naeratuse välja meelitasime. Nüüd ta naeratab iga päev suure suuga ja kõigile. Vahepeal on sellist natukene häälega naermist ka kuulda, aga seda kuuleme ainult siis kui midagi väga toredat temaga teeme (ala et Micke hüpitab teda õhus või et kiigutame hoogsalt süles vms).
Vannis käimine on ikka veel üks Rasmuse lemmiktegevusi. Ta võib vabalt pool tundi Mickega koos vannis tsillida. Ning siis on hea teda kohe voodisse tudile viia, kuna vannis olemine väsitab ära, nii et ei pane tähelegi!
Rasmusele meeldib ka väga babygymis (mis selle nimi eesti keeles on? Otsetõlkes oleks see beebide jõusaal, aga kõlab natuke imelikult haha) tsillida. Tavaliselt panen ma ta hommikul sinna, samal ajal kui ma ise endale hommikusööki tegema lähen. Siis ta lamab seal, peksab kätega neid rippuvaid jubinaid ja kellukesi ja üritab asjadest kinni haarata. Ta vaikselt on hakanud asjadest kinni võtma ka. Väga proff ta selles veel ei ole, vahepeal on ikka veel käsi kõvasti rusikas (ja siis ju loomulikult ei saa millestki kinni võtta, aga eks võtab aega, et sellest aru saada). Aga me ikka topime talle kogu aeg mänguasju kätte ja enamasti läheb hästi. Enamasti ta ise ka üritab sõrmi avada ja asjadest kinni võtta. Vahepeal ta üritab neid suhu ka toppida, aga enamasti kukuvad asjad enne suhu jõudmist käest ära ja siis lähevad niisama rusikad suhu. Või siis see kaelarätik, mis tal alumisel pildil kaelas on – seda ta tihti hoiab käes ja üritab endale suhu toppida. Riidest on muidugi hea kerge kinni ka võtta.
Küll aga ei lase ma tal kogu aeg babygymis selili tsillida. Kui mul kohv ja võiku valmis, siis ma lähen enamasti ja keeran ta hoopis kõhuli. Nüüd ta on tugevamaks saanud ja kõhuli olek enam nii kohutav ei ole. Eriti mõnus on end ja mind peeglist vaadata. Ükspäev oli muide lausa niimoodi (eile vist), et panin ta selili babygymi ja läksin ise midagi kööki asjatama. Kui tagasi tulin siis ta oli end puhkides külje peale ajanud ja siis hopsti! üks tõuge veel ja ta oli end kõhuli ajanud! Ehk siis esimene täitsa ise enda kõhu peale keeramine! Eks näis kas tal õnnestub seda korrata millalgi. Ma olen üritanud talle näidata, et kuidas end keerata, nii et mine tea, ehk talle on meelde jäänud kuidas me umbes teeme ja üritab nüüd ise järgi teha! Enam ma igatahes ei julge teda diivanile üksinda tsillima jätta. Kui ta veel väike beebi oli, siis võis ju ikkagi jätta teda korraks diivanile, et vetsus käia vms. Aga nüüd on keeramine varsti käpas ja siis enam ei saa!
Olen üritanud talle ta varbaid ka tutvustada. Meie abiga ta saab varvastest kinni vahepeal, aga selleks et ta neid ise haarama hakkaks, peab ta veel trenni tegema natuke (et jaksaks jalad nii kõrgele kõhu peale tuua ja nii).
Nüüd on meil järgmisel nädalal Rasmusega kahekesi Eesti reis ees. Kolmapäeval läheb meil lennuk ja siis oleme 6 päeva Eestis. Saab põnev olema kahekesti reisida!