Mere taga

Hej,
kolmapäeval käisin ma õhtupoole perel külas. Lapsed tundusid toredad, maja oli kena ning tagaaias oli batuut nagu kõigil teistel. Hehe, alguses on muidugi hea tore rääkida, et kõik oli kena ja lahe ja värki, eelmise perega oli ju samamoodi. Aga ikkagi, ma ei hakka siin kohe jälle halvimat ette kujutama, nii et saa ju. Esmamulje oli igatahes hea.

Üheaastane jooksis kogu aeg ringi ja tahtis kõike enda kätte võtta. Nad olid köögis kõikidelt alumistelt kappidelt käepidemed ära võtnud, et põnn neid kogu aeg lahti ei tõmbaks ja sealt asju välja ei võtaks. Kolme ja poole aastane tundus ka tore. Ta ei tahtnud üldse süüa ning sellega võib probleeme tekkida, aga me hüppasime koos batuudil ja natukene sõbrunesime.

Eile ärkasin ma kell kuus hommikul ja sõitsin bussi-metroo-rongiga linna teise otsa, et kalale minna. Haha, see oli päris tore. Alguses ma sain ainult ühe kala ja olin selle üle vägaväga õnnelik, kuna noh, mulle on jäänud mulje, et kui sa midagigi kätte saad, siis see on juba hea. Aga pärast tõmbasin ma veel kuus kala välja, nii et see oli juba väga imelik. Kokku siis seitse kala, mis me kõik vette tagasi ka viskasime, kuna noh, mis sa sellise hunnikuga ikka teed. Eriti minul ei oleks olnud neid kuskile panna ju.

Õhtupoole sõitsin ma uuesti linna, et Melissaga kokku saada. Kokkusaamine oli raske, kuna me tulime mõlemad metroost väga erinevates kohtades välja ning oli vaja pääris pikalt kõndida, et samale tänavale jõuda. Haha, siin ei tea ju kunagi, kuhu sa välja jõuad.
Igatahes. Läksime Djurgården’sse, mis on nagu üks saareke siin Stockholmis, kus on Gröna Lund, vabaõhumuuseum (mis kahjuks maksab, aga millalgi lähen ma ikkagi sinna) ja lihtsalt üks väga suur park.

Leidsime ühe labürindi, aga see oli tegelikult külastajatele suletud ja suhteliselt igav. Aga me kõndisime seal ikkagi natuke.

Lõpuks jõudsime ringiga tagasi linna. Õhtu oli juba pimedaks läinud. Ei ole ju enam suvi.