Ma arvasin gümnaasiumis käies alati, et kui ma kooli lõpetan, et siis lõpeb ka minu koormaeesli-elu. Tundus kuidagi loomulik, et see on ajutine ning et sellele järgneb mõnus aeg, mil ma ei pea suuri toidukotte bussiga koju tassima ja igapäevaselt nende raskuse all piinlema.
Aga ma eksisin. See elu ei lõppegi kunagi ära.

Täna käisin hommikupoole lidlis süüa ostmas. See on kõige odavam koht, kust endale siin süüa osta, nii et minu lemmikpood. Aga kuna see on selline säästuka sarnane koht, siis on nii, et mida suuremas koguses sa ostad, seda odavamalt sa saad.
Nii et ma läksin koju 3 kilo kartuli, 1 kilo köttbullarite ja umbes meetripikkuse saiaga (täpsemalt siis 900 g). Sai on nii suur, et see ei mahu kappi ära ja ma pean seda enda toas hoidma, haha.

Igatahes. Täna sõitsime Mariga koos linna. No ikka kohe kesklinna, Drottninggatanile…

Siis läksime kogemata mööda kommipoest ja mingi imelik jõud tõmbas meid sinna. Vastupanu oli välistatud.

Jaa, Kristel ostab Vogue’i, mina ikka ainult šokolaadi.

Siis läksime Södermalmi, et seal tasuta kinno minna. Läksime väga-väga vara kohale, et ikka kindlasti koha saaks ning siis ootasime kaua, enne kui meid saali lasti.

Meil oli palju aega, nii et istusime kinotrepil ja sõime kommi.

Lõpuks nägime filmi ka ära (“Copying Beethoven”) ja mul tuli kohe meeletu isu kontserdile minna ja klassikalist muusikat kuulata. Äkki sügise poole saab midagi taolist teha ka. Novembris lähen muideks teatrisse. Kahju, et sinna veel nii kaua aega on.

Koju jõudes läksime Mariga hulluks ja läksime jooksma. Noh, Mari tegelikult naudib seda, aga mul olid väga valed jalanõud selleks.

Homme lõpuks lapsi jälle hoidma. Oli ka juba aeg.