Ilmad on siin viimase kahe päevaga oi-kui-külmaks läinud. Täna otsustasin ma lausa hulluks minna ja oma talvemantliga linna minna. Olin küll nagu mingi kubujuss rootslaste kõrval, kes ilmselgelt külma ei karda ja ikka veel T-särkide ja lahtiste hõlmadega ringi jooksevad, aga hea soe oli küll.

Eile avastasin ma, et inträdersprovini (jaanuarikuu kursuse sisseastumistestini) ei olegi nii palju aega enam jäänud ning arvestades seda, et ma nüüd vahepeal erinevatele reisidele lähen, hakkasin ma närvitsema ja usinalt õppima. Arvestasin, et kui ma võtaksin läbi ühe teksti päevas, siis ma jõuaksin ilusasti varuga raamatu läbi. Iseasi on muidugi see, kas ma sellise tempoga midagi tegelikult õppida ka jõuan…

Eile käisin siis lapsi hoidmas. Oli esimene kord, mil ma ei pidanud kooliaias meeletult kaua 8-aastast ootama. Hea rahulik oli olla. Kodus tegin makarone ja soojendasin hakklihakastet. Mingil põhjusel ei tahtnud väike absoluutselt midagi süüa, jõi ainult piima. Kuna me olime nii vara koju saanud, oli pärast söömist meeletult aega üle, nii et ma mängisin väiksega legodega.

Eile tegin ka järjekordse ostu netis. Nimelt ostsin endale bussipileti, millega ma järgmisel neljapäeval lennujaama sõidan (tegelikult ei ole piletil kuupäeva ega midagi peal, nii et võin seda kasutada ükskõik millal). Igatahes. Buss hakkab lennujaama poole sõitma kell viis hommikul, mis tähendab, et ma pean ärkama umbes kell  2-3 öösel ja siis ÖÖBUSSIGA linna sõitma. Nii et kerkib üles küsimus: on mul üldse mõtet magama heita?
Kuigi jah, ma magan ikka, kuna ma ei taha oma esimesi hetki Londonis maha magada ega midagi, hihi…

Täna käisin linnas ja sain kokku ühe tüdrukuga Inglismaalt, Annaga. Ta on aupair ja tegelikult on tal juured nii Inglismaal, Rootsis kui ka Eestis! Ta vanaisa oli üks nendest, kes sõja ajal Rootsi põgenes. Ta oli üsnagi üllatunud, kui ma talle rääkisin, et see ei ole sugugi haruldane ja et väga paljud inimesed tulid niimoodi üle mere Rootsi. Käisime kohvikus ja rääkisime pikalt-laialt tema aupairi perest ning üldse kõigest võimalikust. 

Nüüd olen kodus ja näen, et õues läheb muudkui pimedamaks. Kell kaheksa on muidu linnas üks aupairi kokkusaamine, aga ma ei ole kindel, kas ma viitsin sinna minna. See on nii kaugel ja raha ka nagu ei ole (pean nii palju kokku hoidma kui võimalik). Aga samas ei viitsi nagu antisotsiaalne ka olla…

Read in English below

Now I’m at home and trying to figure out if I could be bothered to go to this aupair meeting in town. It’s kind of dark outside and I shouldn’t spend any more money (have to save it for other purposes). We’ll see…I don’t want to be anti-social either, do I?