Eile oli meeletult kuum ilm ning me käisime õhtupoole Porkunis ujumas. Tagasi koju jõudes ning umbes 15 minuti möödudes hakkas ilm ära keerama. Ülejäänu toimus juba kiiresti: tulid vihm ja tuul (correction: meeletult tugev tuul) ning äikest hakkas lööma. Pidin võileiva kähku voodile viskama ja teise tuppa jooksma, kuna aken oli tuulte meelevalda jäänud.
Ning niisama kiiresti kui tuul tuli, oli see ka ühel hetkel läinud. Kuigi äike välgutas taevas veel terve õhtu. Enne magamaminekut istusin akna ääres ja vaatasin, kuidas iga 3-5 sekundi tagant taevas valgeks lõi. Aga alles pärast tuule vaibumist nägime ja kuulsime me, mida tuul ülejäänud V-M teinud oli. Paljudel majadel ja ridaelamutel olid katused ära lennanud (ka meie kuuril), puud olid murdunud ja isegi juurtega maast välja kisutud.
Ja muidugi ka see, et V-M kirikutorn kukkus alla (mida Maarja vend oli muideks pealt näinud).

Täna hommikul käisin alevis. Kõik kohad olid fotikatega inimesi täis ning postimehest lugesin ma järgmist: “Eesti meteoroloogia ja hüdroloogia instituudist öeldi Kuku raadiole, et kõige võimsam tuul oli eile Lääne-Virumaal, Väike Maarjas, kus tuule kiiruseks oli 36 m/s.”

Hmm. Telefonilevi ka ei ole terve hommik olnud. Ootan Rootsist täna ühte kõnet, aga niimoodi ei saa nad mind ju kättegi!