Eile hommikul tuli välja, et ma saan oma uude elukohta alles õhtul minna. Nii ma siis pakkisin hommikul oma asjad kokku, jätsin need sinna ning sõitsin ise linna. Kella üheks oli mul kokku lepitud kohtumine kahe Stocki lapsehoidjaga, nii et täpselt õigel ajal me kõik kohtusimegi Drottninggatani ja vanalinna vahelisel sillal.
Üks neist oli lätlane ja juba päris pikka aega siin Rootsis töötanud. Teine oli pärit Tšehhist ja alles kolm nädalat siin olnud. Ta rääkis, et hetkel talle eriti ei meeldi siin, kuna tal ei ole ühtegi sõpra ning ta ei ole harjunud niimoodi üksinda kogu aeg ringi käima. Ma lohutasin teda ning ütlesin, et me võime millalgi koos välja minna.
Hommikul avastasin ma ka, et mu 100 SEKi, mis ma kõnekaardile olin laadinud, olid otsa saanud! Naljakas, kuna ma olen ainult nädal aega ju siin olnud ning kõik selle maha rääkinud. Ma muidugi helistasin vahepeal Eestisse ka, nii et ma ei kujuta ette tegelikult, kui palju raha sinna läks.
Nüüd ma ostsin endale 75 SEKi eest Comviq Kompist sinna peale. See tähendab seda, et teiste Tele 2 ja Kompistega räägin ja sms’in tasuta!

Igatahes. Umbes kella kuue paiku sõitsin ma tagasi koju, sain oma nädalakese eest palga kätte, andsin võtmed tagasi ning ronisin oma kohvriga tänavale.
Kusjuures ei olnudki nii tappev oma 19-kilogrammise kohvriga T-bana jaama kõndida. Õnneks oli pühapäeva õhtu ning metroo oli suhteliselt tühi.
Kesklinnas sain Mariga kokku ning sõitsime bussiga minu uude ajutisse elukohta. Tutvusin korteriomaniku Velloga, kes mu nime oma märkmikusse üles kirjutas ning üle pika aja sain ma jälle isuga õhtusööki süüa.

Nüüd ma olen hetkel üksinda kodus. Parandasin oma CV’d ning saatsin selle kontrollimiseks Marile. Nüüd on veel plaanis netis surfida ja uut töö/elukohta otsida.

Aga mõelge, kui tore tegelikult! Kui igav oleks teil lugeda minu igapäevase lapsehoidjaelu rutiini kohta. Nüüd on natuke põnevust ka ning kõik saavad lugeda ja mõtiskleda, et ei tea, mis järgmisena juhtub:D